Korfut iseloomustab kirev ajalugu, millesse mahuvad pikad perioodid erinevate riikide võimu all ning palju lahinguid.

Väljakaevamised tõestavad, et Korfu oli asustatud juba 7.- 4. sajandil e.Kr. Sel perioodil oli saar oluline kaubanduskeskus. Siin elasid foiniiklased, kes tegelesid peamiselt kaubitsemise ja meresõiduga. Nende käsitöö oli kõrgtasemeline ja laevaehitus kvaliteetne. 8. sajandil e.Kr. asusid saarele elama esimesed kreeka asukad, kes tulid Eviast. Neile järgnes korintoslaste põgenikegrupp, kes rajasid Korfule koloonia, mis arendas kaubavahetust kõigi Aadria mere linnadega.

Korfust oli saanud lisaks olulisele kaubanduskeskusele ka tugev sadam, mis saavutas iseseisvuse Korintosest (võimas doorlaste kaubalinn Isthmose lähedal). Selle tulemusena tekkis kahe tugeva linna, Korfu ja Korintose, vahel rivaalitsemine, mis tekitas rohkesti konflikte. Ühe erimeelsuse ajal palus Korfu abi ateenlastelt. Korfu ja Ateena liit kestis sajandi, kuni 338 a. e.Kr, mil makedoonlased kuningas Philip II valitsemise ajal võitsid Korfut olulises lahingus, vallutasid saare ja võtsid selle oma võimu alla. Erinevatel ajajärkudel on saart valitsenud spartalased, illüürlased ja roomlased. Roomlaste valitsemisajal säilis saarel osaline autonoomia, mille vastutasuks said roomlased kasutada saare sadamat ja linnale kuuluvaid laevu. Roomlased ehitasid saarele teid, riigiasutusi ja rooma saunu.

40 a. p. Kr. jõudis saarele ristiusk ja rajati ka esimene kristlik kirik. Peale Rooma impeeriumi langemist jagati Rooma valitsetud territoorium ida ja lääne impeeriumiteks. Ida impeeriumist sai Bütsants, mille koosseisu kuulus ka Korfu. Bütsantsi võimu ajal, mis kestis 1267 a.-ni p. Kr., ründasid Korfut regulaarselt piraadid ja barbarid, goodid ja saratseenid. Seejärel langes Korfu normannide võimu alla, millele järgnes veneetslaste valitsusaeg.

1267.a. vallutas saare Anjou Charles (tol ajal ka Sitsiilia kuningas), kelle juhtimisel hakati õigeusklikke taga kiusama ning üritati kõik kohalikud õigeusu kirikud muuta katoliiklikeks. Reformatsioon kukkus läbi ja Korfu langes uuesti Veneetsia võimu alla (aastateks 1386- 1797). Ülejäänud Kreeka oli samal ajal Ottomani impeeriumi võimu all. Veneetsia võimu all olles kannatas Korfu taaskord paljude piraadirünnakute all. Saarel kehtis feodaalne kord, mille käigus kujunes kolm sotsiaalsest klassi: aadlikud, kodanlased ja lihtinimesed. Aadliklassi üleolek tekitas palju mässe, mis karmilt maha suruti.1797.a. vallutas Napoleon Bonaparte Veneetsia, mille tulemusena sai ka Korfu saarest Prantsusmaa osa. Napoleon saabus lihtrahva jaoks kui vabastaja- ta põletas avalikult "Libro dOro" (Kuldne Raamat), milles olid määratletud aadlike privileegid. 1799. a. maabus Korfule ühendmerevägi, mis koosnes türklastest, venelastest ja inglastest.
1807.a. naases Korfu Prantsusmaa võimu alla. Seda perioodi Korful võib nimetada majanduslikuks õitseajaks, mil arenes põllumajandus ja paranes inimeste elujärg. 1824.a. rajati Ioonia akadeemia, ehitati koole ja reorganiseeriti riigiasutusi.

Samal ajal asusid inglased vallutama järgemööda Ioonia saari ja võtsid ka 1815.a. Korfu oma võimu alla. Inglise valitsuse all olemine oli Korfule taaskord heaoluperiood, sest sel ajal sai kreeka keelest ametlik riigikeel, ehitati uusi teid, parandati saare veevarusid ja täiustati haridussüsteemi. Erinevalt paljudest teistest Kreeka saartest ei langenud Korfu mitte kunagi türklaste võimu alla ning suutis kõik türklaste järjepidevad rünnakud edukalt tagasi tõrjuda.
21. mail 1864.a. said Ioonia saared (k.a. Korfu) ametlikult Kreeka riigi osaks, mille tulemusena muutus olukord saarel stabiilsemaks.

20. sajandil osales Korfu kahes maailmasõjas ja kannatas suurte kahjude all. Sel perioodil hävitati ja põletati maha Ioonia akadeemia, raamatukogu ja teater. Nüüdseks on seekõik möödanik, kuid õnneks on säilinud saarel ka rohkelt ajalugu, mis olnud aegade kirevust meenutab.